Läbi aegade on suurlinna mindud ja sealt ära joostud tsükliliselt. Buumiajal linna ja pärast pankrotti emme supile tagasi. Noorelt linna karjääri tegema, vanuigi jälle kodukanti, kus elamine ilusam, rahulikum ja odavam. Tegelikult seab kinnisvara ja maa hinna ülesajamine ise suurlinna kasvule piirid. Joogiveevaru ammendub, elukeskkonna kvaliteet käib õhu-, müra- ja valgusreostusega alla, suureneb kuritegevus ja stress, tunda annavad muud suurlinna hädad. Kõik see vähendab linnas elamise populaarsust. Eriti neile, kes plaanivad lapsi kasvatada: linn ei ole lapsele hea koht. Parema keskkonna ja taskupärasema kinnisvara otsinguil valgutakse eeslinnadesse või lausa maale.
Eestlase unistus ju ongi oma maja metsa ääres! Sealt aga trammiga tööle ei saa. Autot on vaja. Vähemalt kahte. Vanaemale-vanaisale suvilas-kalal käimiseks kolmas ja abituriendist pojale tšikilõksuks neljaski. Ja edukad sõidavad ikka suure autoga: vähemalt linnamaasturi, suburban’i või lausa pikapiga. Nagu Ameerikas. Ega’s rikkus anna häbeneda. Tulemuseks ummikud linnas. Ameerikas on suurlinna noor täisealiseks saanuna veetnud kaks aastat autos. Kui ühistranspordi korraldust ei parandata, saavutavad peagi selle taseme harjukadki.
Siis hakataksegi mõtlema teistpidi. Nagu Forwardspace’i noored. Lastele on tarvis rohkem ruumi, turvalist keskkonda ja puhast õhku. Kesklinnas seda ei ole. Aga nad ei taha kaotada taga-Harjust Tallinna tööle käies paari tundi päevas. Aastas teeb see 500 tundi ehk kolm töökuud. Londonis-Moskvas kulub pendeldamisele neli ja Rios suisa kuus tundi päevas. Kõik see tuleb paratamatult pere- ja sõprussuhete arvelt. Mis elu see on?
Tööjätuikka jõudnu, kes tööturul enam agaralt toimetada ei taha, avastab ühel heal päeval, et kui ta müüb ära oma kesklinna või Kadrioru korteri, mille ruutmeetri hind on kerinud juba üle 3000 euro (isegi mägede korterite eest tuleb üle 1500 raha ruudu eest välja käia), saab ta osta kena maja väikelinnas ja paar–kolmkümmend aastat jääb 1000 eurot taskuraha kuus veel pensilisa.
Pärnakal kulub kondiauruga tööle jõudmiseks veerand tundi, autoga maakonna servast pool tunnikest. Lasteaia- ja koolikohtade puudust ei ole. On tekkinud spaasid, arvukalt poode ja õdusaid söögikohti. Maakonna äärest jõuab kesklinna autoga poole tunniga. Niisama palju aega kulub Viimsist Tallinna kesklinna või Ülemistele saamiseks. Elukvaliteet on väljaspool suurlinna nii siin kui seal sama, aga miskipärast maksab Viimsi kinnisvara keskmiselt 10–20 korda enam kui Vändras või Nõmmes. Moodu värk, mis muu.
Tegelik “muu Eesti” mure on tasuvate töökohtade nappus. NB! Mitte puudus, nagu suurlinna ettevõtjad kaebavad. Töökohad tekivad vaid seal, kus on palju raha, ehk Tallinnas. Riik isegi koondas eelmistel kümnenditel oma kontorid keskele, nii et ligemale pool kõigist ja kõrgemapalgalistest töökohtadest märksa enam asub Tallinnas-Harjus. Ka see oli miski moodu värk. Pidi juhtimise efektiivsemaks muutma.
Jüri Ratase valitsus on lõpuks ometi üritanud riiklikke töökohti reaalselt Tallinnast välja viia. See on tekitanud päris palju poleemikat. Esiteks oli plaanitud 1100st tänavu augusti lõpuks mujale viidud vaid pool ehk 583,5 töökohta. Kui vaadata pilti samas tervikus maavalitsuste kaotamisega, on võitnud ainult Virumaad, Tartu-, Pärnu- ja Raplamaa, millest viimasena mainitu on niikuinii rohkem Tallinna eeslinn. Väiksemad maakonnad on seni summa summarum kaotajad. Olulisim on siiski suhtumise muutus. Järgmine etapp on kavas ja heaks peab selle kiitma järgmine valitsus.
Mõistagi jauravad riigitöökohtade hajutamisele vastu nood, ennekõike ülemused, kelle soe koht Tallinnas on löögi all. Kes ikka tahaks kolida või uut töökohta otsida? On päris häid näiteid. Viljandis laekus statistikaameti tosinale, mitte just eriti kõrgepalgalisele andmesisestaja kohale 126 avaldust. See näitab, et maakondades valitseb selge tööpuudus. Keskkonnainspektsiooni Pärnu juurtega pealik toob oma meeskonna heal meelel Pärnusse: kodumaja ju seal. Lääne-Virus, kus juurde on tulnud üle 200 töökoha – neist enamus Tapale, kus muidugi sadu laigulisi liitlasi – on kaubandus ja teenindus silmanähtavalt õitsele löönud.
Riigi töökohtade väljaviimine moodustab isegi alla poole regionaalpoliitika rehkendusest. Kuidagi tuleb teha investorite raha paigutamine ja (tootmis)töökohtade loomine ääremaale kasulikuks. Aga sellest edaspidi.
Autor on TÜ Pärnu kolledži direktor, filosoofiadoktor inimgeograafias ja regionaalplaneerimise dotsent.